Karjäärimudijad on inimesed, kes kujundavad oma teekonda sooviga teha seda, mida armastavad. Nad katsetavad, õnnestuvad, komistavad ja kukuvad, ning tõusevad taas. Nähes väljakutses avanevat võimalust, saab tööpäevast põnev teekond, mitte tüütu kohustus. Neljandas episoodis on külas Rahvusooper Estonia balletisolist Ketlin Oja, kes avab maagilise ameti tagamaid ning tutvustab balletimaailma ilu ja valu.
Ketlin teadis juba kuueaastasena, et temast saab baleriin. “Ma tõesti tahtsin juba väikesest peale baleriiniks saada ja millelegi muule ma ei mõelnudki. Minu jaoks oli suur õnn teada, mida ma tahan ja selle järgi minna,” meenutab ta ja lisab, et huvi balleti vastu algas tal siis, kui ta käis vaatamas oma sõbranna balletietendust, kus selgus, et just seda tema tegema hakkabki.
“Kui üldiselt on Eestis vaid üks riiklik balletikool, siis õnneks sain mina hakata harjutama Tartu väikses balletikoolis ning ei pidanud kohe pealinna kolima ning lapsepõlve lühendama,” tõdeb ta ja lisab, et Tallinna balletikooli läks ta 16-aastaselt. “Sealne ühikaelu kasvatas minust kiiresti täiskasvanu. Jah, see aeg oli raske, kuid oma lapsepõlve äraandmine balletile, tasus hiljem täielikult ära,” lisab Ketlin.
“Noor peab päris varakult aru saama, kas ballett on tema kutsumus või mitte. Kui ta näeb seda enda omana, siis on see väga ilus tee,” kõneleb Ketlin, kes teadis juba üheksa aastaselt, et sellele tasub oma elu pühendada. “Minu jaoks on kõige alus tantsurõõm, sest siiamaani mulle tõesti meeldib see, mida ma teen. See toob mulle rõõmu ja läbi selle teistele rõõmu pakkumine on minu jaoks topeltrõõm.”
“Balletis puudub see, et keegi on parem ja keegi on halvem. Me ei ole nagu sportlased – kes esimesena finišisse jõuab, see võidab. Ballett on siiski kunst ning kunst on subjektiivne. Seega on ka kommentaarid ja tunnustused väga subjektiivsed – üks ütleb, et jah sinus on midagi ja teine jällegi ei näe sind rollis üldse,” räägib Ketlin, kui oluline on tema erialal eneseusaldamine ja oma tee tunnetamine.
Lisaks füüsilisele pingele kogevad baleriinid ka tugevat vaimset pinget. “Pinge puhul on oluline kogemus. Ega ma praegu ka ei saaks öelda, et närv on täielikult ära läinud, kuid lava peal suudan ma ennast alati kokku võtta. Tunnen, et minul kui solistil on vastutus pakkuda publikule kvaliteeti ja professionaalsust,” räägib Ketlin.
Mis tunne oli Ketlinil esmakordselt maailmakuulsa balletti “Luikede Järve” peaosa tantsida ning mitu varvaskingapaari tal selle tantsimise ajal kulus? Kuula ja vaata täispikast podcastist!
Podcasti toob teieni Fruuti!
Oled järgmist karjäärisammu planeerimas?
www.karjäärileht.ee
www.praktikakohad.ee
www.esimenetookoht.ee